Thursday, March 8, 2012

Vana

Need aknad olid kord terved,
täitsid tube valgusega, olid leebed
Klaas see kriipis mu talda
ei astuda polnud kerge, polnud mulda

Maha jäid verejäljed, mitte head muljed
Ma astusin ja nii suri maa mu all
jäist tuulest sai liivavall, olen hall
ega tea päeva mustrist, ratta mutrist.

Kord sõber hea mu kõrval seisatas
Ta sõnul olid tiivad, need paljastas
Mustal taustal valged triibud
värvisin autole, varjasin kriimud.

Hetked

Ma olen kirjaniku maailmas
lehitsemas sõnade vahel ridu
neid uppuvaid laevukesi vaatamas
kui kured naftasse kinni jäänu.

Ma mõtisklen, sest päike liigub
ja kaugeks jäävad tormid
Ei aknast sisse lenda, kuid leidub
paik, kus ei küsi suurust vanad.

Pilt pilvedesse peitumas udus
kord kohvik asus seal
ma seisatan punases ilus
ei mäletanud, kes kelle peal.

Rohutirts plastik topsi hüppas
lootes leida sirinat õnne
Kuid lootus see sirinal lippas
uude aeda, kasvuhoone katusele.

Sunday, March 4, 2012

That awkward moment when You realise that everything was just a paranoid lie.

Saturday, March 3, 2012

Kas pean?

Lootuskiired kord langesid,
teravad kui kaktuse ogad.

Miljonäripoiss peitis end maali
vananenud puu varju selili.

Ma püüdsin kalu, nende marju.
Krigisevad uksed olid kaugustes,
kõrgel häälel saladustes pole valesid.

Valgetesse pükstesse end uputan.
Saatus on paljastav kurat, ma liigun.

Tagasi saad punase roosi, tehtud kirstuks.
Mulda loobiti, et lilled elaks.

Krobelisel kaljul hõiked on kõik,
seda ütleb Ükskõik.

Keskkonnas valitsen udus, olles valus,
mida nutavad tuhanded lapsed,
vihmana langevad piisad.
Kas seisma pead siin,
kas kõntsa tallama,
kas lootust ootama ..
  .. kas pean?

Friday, March 2, 2012

Üksikud

Üksikul tänaval leidsin end nutmas,
mulle meenusid sõnad vihmases tummas,
leidunud tähed lenduvas linnas,
üksikus slummis.

Ma korra seisatasin,
oodates mõistusevastast soovi,
silmi sulgedes nägin lossi,
täis lilli ja karusid,
mesilastarudega koridoris
laulsid luiged.
Loodus meis endis, vallandas huilged.

Puudused kaetud muruga,
seda kitsed söövad kastmega.

Pimedas öös vari sind jälitab.
Ära pilka, ära valeta, ma tean,
sest olen pelikan 
üksikus tornis, üksikul kivil,
mis suunab üksikut laeva,
üksikule saarele, sest
üksildust leidub - 
ma seda sulle kirjutasin.
Kiri üksikult tüdrukult 
üksikule poisile.